Küüditamisest, nii nagu see täna paistab

Vaatasin enne pikalt aknast välja – õues on vägev torm ja tuisk keerutab hoovide vahel ja katustel, ning jäin mõtlema oma suhtesse küüditamise aastapäeva. Ma süütasin õhtul aknal küünla, aga küünal põleb mul pigem tihti aknal; pimedal ajal on see pigem tavaline. Minu suguvõsast küüditati emapoolsed vanavanaisa ja vanavanaema ning mõlemad vanaonud. Vanaema ja vanaisa pääsesid, sest töötasid vist ajutiselt linnas. Sellest ei ole räägitud, aga kuidagi on mulle mulje jäänud, et vanaisa sai küüditamisest varem teada ja jõudis pakku minna. Kuid nagu öeldud ei ole sellest kunagi õieti räägitud. Terve mu õnneliku lapsepõlve ilusaimad suved möödusid seal samas külas, kus kellegi – aga see sai olla ainult samast ümbruskonnast – juhendite järgi saadeti talud tühjaks.

Ma ei tea osade talude saatust, mitu talu olid ja jäidki tühjaks ja selles samas tüüpilises Lääne-Eesti umbkülas tunnistavad mõnel krundil tänaseks ainult õunapuud seda, et keegi on seal kunagi elanud.

Kunagistes kategooriates olid mu vanavanaisa perekondsed ilmselt kulakud, sest  kolmes suures hoones peeti hobuseid, lehmi, sigu ja lambaid; terve eraldi hoone oli aitade jaoks. Ma ei tea, kas nad olid tolle aja kategooriates rikkad, aga ma olen kuulnud, et tsaari kuldrublad anti kaasa mu onule, kes Rootsi põgenes (ja seal traagiliselt hukkus).

Vaatasin aknast ja mõtlesin, mis tunne võis olla, kui su oma kätega ehitatud talust viiakse sind ja su perekond pimedasse öösse ja lumetuisku, loomavagunisse suunaga ei kuhugi. Sul ei ole mingit õigust vastu vaielda, sest pead olema tänulik, et sinuga midagi hullemat ei tehta. Ma ei saa oma vanavanematele ju midagi ette heita, sest trauma ja üleelamine taolisest ülekohtust on eluaegne, see trauma on alles ka mu vanemates. Mingil varjatud kujul on see ka minusse kandunud. Meil kõigil on lähedasi, kes surid Siberis, nagu on ka nende inimeste lapsed, kes teisi üles andsid ja nimekirju koostasid. Mõttes tekib kohe paralleel sakslaste eneseteadvuses oleva II Maailmasõja traumaga. Olen kogenud, kuidas minuvanused (tollal 20-25-aastased) saksa noored tundsid ennast isiklikult süüdi, vastutavatena. Esmalt tundus see naljakas, aga tegelikult sain ruttu aru, et see ongi meie vanemate ja vanemate vanemate jälg. Nendel süütunne, meil peidetud häbi ja alandus.

30nda sünnipäeva eel on tunne, et oleks aeg alustada oma juurte otsimist, heita valgust vanemate mälu tumedatele aladele. Sest minu teadvuses on need valged laigud.

Verejanulised: EMT kutsub Teid

Maailma suurim leviala on vajalik selleks, et Viru rabas mõni loom tappa. Või kuidas sellest rabas (vist) punahirve sihtivast jahimehest EMTi uusimas reklaamis aru saada? Tundub, et EMTi palgatud martetroidide jaoks on rahvuspargid ja kaitsealad eelkõige kohaks, kus mõnusalt loomi laskmas käia.

Muidugi on tore, et tele2 ja Elisa reklaamid on lõpuks sundinud ka EMT oma valge-tausta-reklaamidest päriskeskkonnas tegutsevate inimeste juurde pöörduma, kuid tundub et järgmine kord võiks veidi oma reklaamis esitatavate väidetega tööd teha. Pole küll katsetanud, kuid arvestades, et raba on lage ala ning Viru raba asub otsapidi suure maantee ääres, töötavad seal tõenäoliselt kõik võrgud suurepäraselt. Lisaks võiks mõelda sellele, et looduskaitsealal on loomade laskmine rangelt piiratud erand. Ning inimesi, kelle mobiil heliseb valel ajal vales kohas, peetakse üldiselt idiootideks. Ehk et väga raske on end samastada ja seega ka olla uhke liikmelisuse üle või kasvatada endas soovi liikmeks saada.

Originaalile (Kitekati šokolaadi pardiprääksutamise-reklaamile) jääb copycat kõiges alla. Kui just Eesti maastik välja arvata.

Irooniline, aga Ekspressi IPO-prospekt on kirjutatud kohvipaksuga

Päeva olulisim uudis sundis minema finantsinspektsiooni kodukale uurima Ekspressgrupi prospekti. Osutus, et eestikeelne lühendatud prospekt on pdf-formaadis ning uskumatult raskesti loetav. Mitte sisu, vaid kujunduse pärast. Adobe Reader 8 ei suuda prospekti teksti kuidagi ilma jõleda rasterduseta kuvada, olgu siis suurenduse % 50 või 200. Loomulikult väsitab kole kujundus ruttu ja nii tuleb uurida, mis on nende imelike k-tähtede taga (Ctrl+D, Tab:Fonts).

Yanone Kaffeesatz on vastus. Nimetatud fondi autor on 82. aastal sündinud noor sakslane, kes oma kodukal väga armsalt ütleb, et tegu on tema esimese pooleldi valmis fondiga (“…meine erste halbwegs fertige Schrift“) ning oli tegelikult ainult harjutamiseks tehtud (“Eigentlich war sie nur zum Üben gedacht“). Edasi soovitab ta seda kasutada ainult pealkirjades või lühikestes tekstides, sest see kindlasti pole lugemiseks kasutatav (“Sie sollte nur für Headlines oder kürzere Texte verwendet werden; als Leseschrift ist sie sicher nicht zu gebrauchen“).

Font ise on tasuta CC litsentsi alusel allalaaditav, autor palub ennast võimaluse korral lihtsalt Paypali kaudu toetada.

Parim kombinatsioon aga kujunduse ja sisu vahel on selle fondi nimi: kaffeesatz, eesti keeles kohvipaks. Maailm on ikka irooniline!

Saku Kuld. Scheiße!

Saku on lasknud endale (äkki Divisjonil?) teha armsa saksakeelse telereklaami. Kõlab kena saksa keel, kasutatakse armsaid enneilmasõjaaegseid saksapäraseid väljendeid ning kogu lugu lõppeb stseeniga, kus sakslased joovad ühe hingetõmbega ära pool liitrit eesti õlut (“Estnisches Bier?”). Puändiks aga on sakslane, kes olles selle õlle ära joonud, ütleb “Scheiße!”.

Järgmises osas joovad inglased eesti nn gin’i ja konstanteerivad: “Fuck!”.

Hiljem tuleb veel osa, kus venelased joovad eesti viina ning hüüavad “Нахуи!”.

Sitt lugu igatpidi.

Arvo Pärdi Grammy-plaat on väärt kuulamine

Loodetavasti ostavad inimesed, kes oma uude ja kallisse majja laenu viimase otsa eest ka hinnalise helisüsteemi soetavad, endale ka kvaliteetseid heliplaate. Sest milleks maksta kullatud juhtmete eest sadu kroone meetrist, kui pärast mööda neid suvaline pläma jooksma hakkab.

Pärdi muusika Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses ja Hillieri dirigeerimisel on kindla peale minek. Grammy pälvinud “Da Pacem” seda enam, et selle on heaks kiitnud ameerika “salvestuskunstide akadeemia”, mis oma kuldgrammafonide jagamisel paneb suure rõhu justnimelt salvestuse kvaliteedile – lisaks sisu kvaliteedile.

“Da Pacem” on – nagu Pärdilt ikka oodata võib – meditatiivne/spirituaalne/religioosne, sõltuvalt kuulaja usu suurusest. Lisaks ootuspärasetele teostele (“Magnificat”, “Da Pacem Domine”) on sellel plaadil ka kaks esmasel kuulamisel ohoo-efekti tekitavat helirida. “Dopo la vittoria” algab nagu tüüpiline eesti rahvatants, justkui kergel polkasammul, aga ainult algab ja lõppeb. “Littlemore Tractus” üllatab väga pehmekõlalise oreliga, mis saadab hümniväärilist koorimeloodiat.

Minu jaoks plaadi kulminatsioon on “Salve Regina”, ühendades kõik Pärdi muusikale iseloomulikud positiivsed omadused: näilise lihtsuse, meeldiva “lainelise” meloodilisuse ja oskuse koori justkui ühe hingetõmbe sees pianost fortesse ja tagasi pianosse kanda; efekt, mis iga kord süvenenult kuulates kananaha ihule toob. “Salve Regina” illustreerib ka suurepäraselt seda väidet, et Pärt ei ürita omas muusikas laulu teksti kirjeldada, vaid ta kujutab hoopis teksti sisu ja eesmärki. Kuulates plaati ja lugedes vaheteksti on sellele Hillieri teooriale väga raske vastu vaielda. Loodetavasti jääb see meloodia kõrva Hollywoodi helitaustade kujundajatele, selles loos on filmilikku potentsiaali.

Plaadiga kaasnev raamatuke võimaldab kontrollida ka oma ladina, itaalia ja vene keele oskust, sisaldades esitatavate teoste tekste ning nende tõlkeid inglise, prantsuse ja saksa keelde. Pildimaterjali seas on kahjuks ikka seesama Haapsalu (siis veel) remontimata raudteejaamas tehtud T. H. Varrese kammerkoori foto. Mitte et see halb oleks, vastupidi, aga võiks mõne uue ka teha.

EPLi filmiraamatute ja kohustusliku kirjanduse sari algab taas

EPL rämpspostitas täna oma tellijatele vihiku, kus üritab maha müüa 30 raamatut. Valik on jälle naljakas segu keskkooli kohustuslikust kirjandusest ja filmiraamatutest, pluss mõned raamatud mis pole kumbki ning ÜKS sellel sajandil esmaavaldatud teos (Atwood). Atwoodi “Pime palgamõrvar” on loomulikult eesti keeles juba vähemalt ka korra ilmunud.

Mul ei ole raamatute vastu midagi, aga samas on mul kahju nendest puudest, mis taoliste raamatupakkide pärast maha võetakse, sest ilmselgelt on taolise ärimudeli varjatud eesmärk müüa ühele ostjale ikka pakk raamatuid, üksikmüügile on kehtestatud ekstra kallimad tasud.

Kuna teine selle seeria ärimudeli nurgakivi on ammusurnud ja autoritasu mittenõudvate teoste avaldamine, siis tulevad taastrükki teosed, millede kogud on kooliraamatukogudes juba niigi hiiglaslikud: Hugo “Jumalaema kirik Pariisis”, Goethe “Noore Wertheri kannatused”, Gogoli “Surnud hinged” jms kohustuslik kirjandus.
Filmiraamatute osas tasuvad mainimist “Süütuse aeg”, “Andekas mr Ripley”, Mary Shelley’i “Frankenstein” ja Bram Stokeri “Dracula”.

Igatahes siit ühte tellijat ei tule, sest kohustusliku kirjanduse olen ma läbi lugenud, kõik filmiraamatute alusel tehtud filmid ära näinud (ja osad aluseks olevad raamatud ka läbi lugenud) ning minu meelest EPLi valiku kaks ainsat raamatut, mida võib ikka ja jälle üle lugeda -Kipling’i “Kim” ja Wilde’i “Dorian Gray portree” – on mul juba olemas.

Lastega noortele peredele aga tasub kõiki raamatuid soovitada, sest selle valiku olemasolu riiulis on kasvavas eas laste maailmapildi kujunemisel kindlasti kasuks, eeldusel et nad muidugi tee arvuti tagant nendeni leiavad.

Infamous / Üldsegi mitte halvas valguses

Peale suurepärast “Capote”t ja loetud originaali oli mul tõesti eelarvamus “Infamous”e osas. Filmi algus tegi ettevaatlikuks, Toby Jonesi mängitud Capote on veel edevam kui Hoffmani mängitud, salongid veelgi kirevamad. Ning Sandra “Speed” Bullocki nägemine Harper “To Kill a Mockingbird” Lee kehastajana on esmapilgul pigem ettevaatlikkusele suunav.

In Cold Blood/Capote/Infamous räägivad kõik ühte tõestisündinud lugu. Küsimus on vaid, milline osa räägitust on tõsi ja milline väljamõeldis. Perry ja Dick, raske lapsepõlvega sulid, lähevad vangikaaslaselt pärineva vihje peale Kansase farmeriperekonda röövima, saamaks seal kindlasti olevat $10000. Kohapeal selgub, et farmeril, tema naisel, teismelisel tütrel ning pojal on kodus ainult mõned dollarid. Sündmused eskaleeruvad ning mingil määral Perry ja Dicki juba varem pingeliste suhete tõttu tapab Perry kõigepealt isa ja poja ning siis Dick tütre ja ema.

Eelarvamustele vaatamata on Infamous õnnestumine mitmes mõttes. Film astub julgelt välja raamatu raamidest, laiendades ennast ka Truman Capote värvikale ning keerulisele, lõpuks ka traagilisele elule. Film väidab veendunult, et Truman ja Perry vahel oli suhe, mida võiks vähimal määral kirjeldada kui kiindumust. Filmis Trumani elukaaslane Jack koguni ei varja oma armukadedust ja solvumist. On teada, et Capote ei julgenud oma raamatut viis aastat peale kohtuotsust avaldada, sest edasikaebamiste tõttu oli Dicki ja Perry saatus endiselt lahtine. Fakt on ka see, et Capote oli mõlema surmamõistetu poomisel sündmuse tunnistajaks nende mõlema kutsel.

Daniel Craig on väga usutav Perry. Tema selles rollis on suurepärane leid, sest kahjuks on nii, et musklites näitlejatele üldiselt mingeid dialoogiga osi ei usaldata. Infamouse õnnestumises on igatahes Craigi osakaal märkimisväärne.

Filmi-Capote püüd Perryt inimlikumana näidata tundub raamatu kontekstis usutav, nagu ka püüd Perry kiindumust endasse oma eduks pöörata ja lõpuks ise selle ohvriks langeda. Infamous ei säästa detaile Dicki pikaksveninud (30 min) poomisjärgse surma ootamisest ega ka Capote võimetust vaadata Perry poomist.

Lõpuks väidab film koguni julgelt, ja seda Harper Lee sõnade läbi, et koos Perry ja Dickiga suri ka kirjanik Truman Capote. Ja tõsi on, et In Cold Blood tegi Capotest kirjandusajaloo kuulsuse ja rikkuri, kuid ruineeris ka kogu tema ülejäänud elu.

Babel ja Gomorra

Kas on võimalik kindla peale Oscar võita? Võita mitte, aga nomineering küll saada. Selleks tuleb võtta aluseks eelmise aasta parima Oscar’i film “Crash”, lisada orientaalset neoontuld a la “Lost in Translation” (Oscar), pikkida vahele “Syriana”likku (kah Oscar) kahtlast Lähis-Ida, palgata kitarri mängima Santaolalla (muusika-Oscar), asja õudsamaks tegemiseks kasvatada endisele (?) ilueedile Brad Pittile veidi pekki ja halle juukseid ning kõige tipuks panna Cate Blanchett nutma. Loomulikult tasub veidi ka lapsi peksta ja näidata Ameerika nõmedat õigussüsteemi. Tulemuseks on “Babel”. See film ei tohiks Oscarit mitte lihtsalt sellepärast saada, et sama teema eest eelmisel aastal “Crash” sai. Kõikide nende kindla-peale minekutega on produtsendid alt läinud, sest tulemus on lihtsalt igav ja ei midagi uut ütlev. Parimal juhul “Crash”‘i halb järg, mille päästab väga halvaks olemisest ainult originaali erakordsus.

Vennad Nolanid teevad vaatajale jälle meeldiva tünga

Mõned aastad tagasi oli pöffil eredaks filmielamuseks Memento. Mõned inimesed käisid seda suisa mitu korda vaatamas, sest film on oma täiesti ebakonventsionaalnse ülesehitusega väga kaval ja nõuab tähelepanu.

Igatahes on Nolanid oma teise suure ühistööga “The Prestige” (“Lõppvaatus”) jälle vaatajad täiesti segadusse ajanud. Igatahes vaidlevad inimesed imdb-s tõsimeeli selle üle. kas filmi mingis mõttes teljeks olekv nn “Tesla masin” oli päris või mitte. On meeldivalt irooniline, et inimesed vaidlevad asjade üle, mida nad nägid mustkunstnike elust rääkivas filmis. Illusioon ruudus!

Igatahes ei saa milleski nähtus kindel olla ka pärast filmi lõppemist, sest erinevalt varem linastunud “The Illusionist”ist jätab Prestige mitmed asjad hinge närima.

Nolanid teenivad lisapunktid oma tiitrimuusika eest, kus Thom “Radiohead” Yorke’i “Analyse” filmi lõpus on tõesti täistabamus. (Yorke’i on seega osaline minu melest eelmise aasta kahes kõige meisterlikuma režisööritööga filmis: “Prestige” ja “Children of Men”.)

“Hannibal Rising”, hirm halva filmi kartuses

Hannibal Lecter on minu jaoks filmiajaloo pikantseim erudeeritud pervert. “Voonakeste vaikimist” sai kunagi lapsepõlves lihtsameelselt Saksa satikanalilt vaadatud (“Das Schweigen der Lämmer” nime all) ja pärast ei saanud öö läbi und. Voonakestele osaks saanud Oscarid tõstsid (nagu nende hilisem karjäär kahtlemata tõestab) au ja kuulsuse kõrgemaile astmele Hopkinsi ja Fosteri.

Nagu wiki ja imdb kirjutavad, saab Thomas Harrise värskeltavaldatud “Hannibal Rising” raamat filmiks juba järgmisel kuul, isegi treiler on olemas.

Raamatu Hannibal on seni olnud filmi-Hannibalist erinev, mõnes asjas kohe väga erinev. Raamatutes on Hannibal kuidagi rohkem arusaadav, inimlikum, mitmekülgsem. Filmis üritatakse teda rohkem sellesse närimisvastasesse maski suruda ja kohati on ta filmis lihtsalt üks kunsti- ja arstiharidusega gurmaanist kannibal. Olles värskelt raamatu lõpetanud ongi nüüd hirm, et heast raamatust tehakse halb film. Treiler lubab efekte ja jälle seda kuradi näomaski (mille suurt kasutamist raamatust küll meelde ei jäänud). Selles mõttes on “Hannibal Rising” Lecteri seerias võtmetähtsusega raamat, sest annab lõpliku ja ühese selgituse sellele, miks Hannibalist ei saanud lihtsalt erudeeritud friik, vaid hoopis erudeeritud pervert. Loodetavasti on hirmud alusetud ning filmis on esimene kolmandik väikese Hannibali ilusast ja kultuursest lapsepõlvest ning lihunik Momoundi tapmine ei ole esimene mõrv lõputus ahelas, vaid tõepoolest murdepunkt Hannibali jaoks. Ehk et Hannibal ei sündinud perverdiks, ikka ühiskond kasvatas ta selliseks.

Vaesed leedukad saavad ennast tähelepanu alla rõvedate lastesööjatest militsionääridega, ning ühtlasi kinnistatakse maailma popkultuuri metatasanditesse kuulsaim leedukas: Hannibal Lecter. Raamatus läks tegevus Eestist mööda, loodetavasti ka filmis. Endiste liiduvabariikide väärkäsitlemine võiks muidu juba trendiks kujuneda.