Küüditamisest, nii nagu see täna paistab

Vaatasin enne pikalt aknast välja – õues on vägev torm ja tuisk keerutab hoovide vahel ja katustel, ning jäin mõtlema oma suhtesse küüditamise aastapäeva. Ma süütasin õhtul aknal küünla, aga küünal põleb mul pigem tihti aknal; pimedal ajal on see pigem tavaline. Minu suguvõsast küüditati emapoolsed vanavanaisa ja vanavanaema ning mõlemad vanaonud. Vanaema ja vanaisa pääsesid, sest töötasid vist ajutiselt linnas. Sellest ei ole räägitud, aga kuidagi on mulle mulje jäänud, et vanaisa sai küüditamisest varem teada ja jõudis pakku minna. Kuid nagu öeldud ei ole sellest kunagi õieti räägitud. Terve mu õnneliku lapsepõlve ilusaimad suved möödusid seal samas külas, kus kellegi – aga see sai olla ainult samast ümbruskonnast – juhendite järgi saadeti talud tühjaks.

Ma ei tea osade talude saatust, mitu talu olid ja jäidki tühjaks ja selles samas tüüpilises Lääne-Eesti umbkülas tunnistavad mõnel krundil tänaseks ainult õunapuud seda, et keegi on seal kunagi elanud.

Kunagistes kategooriates olid mu vanavanaisa perekondsed ilmselt kulakud, sest  kolmes suures hoones peeti hobuseid, lehmi, sigu ja lambaid; terve eraldi hoone oli aitade jaoks. Ma ei tea, kas nad olid tolle aja kategooriates rikkad, aga ma olen kuulnud, et tsaari kuldrublad anti kaasa mu onule, kes Rootsi põgenes (ja seal traagiliselt hukkus).

Vaatasin aknast ja mõtlesin, mis tunne võis olla, kui su oma kätega ehitatud talust viiakse sind ja su perekond pimedasse öösse ja lumetuisku, loomavagunisse suunaga ei kuhugi. Sul ei ole mingit õigust vastu vaielda, sest pead olema tänulik, et sinuga midagi hullemat ei tehta. Ma ei saa oma vanavanematele ju midagi ette heita, sest trauma ja üleelamine taolisest ülekohtust on eluaegne, see trauma on alles ka mu vanemates. Mingil varjatud kujul on see ka minusse kandunud. Meil kõigil on lähedasi, kes surid Siberis, nagu on ka nende inimeste lapsed, kes teisi üles andsid ja nimekirju koostasid. Mõttes tekib kohe paralleel sakslaste eneseteadvuses oleva II Maailmasõja traumaga. Olen kogenud, kuidas minuvanused (tollal 20-25-aastased) saksa noored tundsid ennast isiklikult süüdi, vastutavatena. Esmalt tundus see naljakas, aga tegelikult sain ruttu aru, et see ongi meie vanemate ja vanemate vanemate jälg. Nendel süütunne, meil peidetud häbi ja alandus.

30nda sünnipäeva eel on tunne, et oleks aeg alustada oma juurte otsimist, heita valgust vanemate mälu tumedatele aladele. Sest minu teadvuses on need valged laigud.